NAINE, KES OOTAS AKNAL ARMASTUST tundmatu autori foto
installatsioon
See foto on pärit mu emapoolse, Pärnus sündinud ja üles kasvanud pedagoogist vanaema Selma Leisi
(1911–2003) fotoalbumist. Tundmatu fotograafi ülesvõte on vist 1940. aastatest, kindel see pole. Sel
fotol on üks Vana-Sauga tänava puumaja teise korruse aken ning aknal üks naine.
Selle pildi ja naise kohta pidas mu ema Malle Leis (1940–2017), kes tuli oma ema sünnikoju Pärnu
agulisse elama keskkooli minnes (mu vanaisa oli meier ning elati mitmes kohas üle Eesti), vajalikuks
rääkida järgmist lugu. See oli naine, kes istus tihti aknal ning uudishimulike agulinaiste küsimusele,
mida või keda ta seal ootab, vastas alati: „Armastust!” Ema lisas, et oodatud armastust ei tulnud selle
naise ellu kunagi, samuti mainis ta, et naine oli „negroidsete” näojoontega – igivana sadamalinna asi …
Kindlasti annavad emad tütardele edasi oma keskkonna suhtumist suhetesse, „traditsioonilistesse”
pereväärtustesse, abielusse, petmisse, suhtevägivalda ja lastesse. Mina kuulsin oma emalt muu
hulgas, et kui mees korra petab, siis jääbki petma, et laps on mõne inimese jaoks liiga suur koorem
ning selle naise loo kaudu tõdemust, et aknal suurt armastust oodata on mõttetu. Mu emal endal aga
õnnestus mu isa Villu Jõgeva (1940–2019) näol leida endale kogu eluks erakordselt lojaalne ja toetav
kaaslane. Vana foto suurendus on eksponeeritud vana puidust aknaraami sees.
Teose esimene versioon kuulub Pärnu Muuseumi kogusse, nagu ka originaalfoto.
